Sunday, May 29, 2011

Lennuka seiklused

kõige raskem osa- mahutamine
alko pakkimine oli omaette süsteem
TALLINN
A5
Kui ma 1juuli saabusin, oli öö ja hea vaikne rahulik, rahvast oli, aga mitte murdu.Nüüd oli lennujaamas nn.tipptund. Jõudsin terminali ja pidin õhutrammiga sõitma teise terminali. Esimesest jäin maha, kuna oli puupüsti täis ja mul oli ligikaudu 20kg õlal. Ei hakanud end sisse suruma,et kuhu mul kiiret ja ootasingi uue ära ja jõudsin kohale ja vaatasin,et ohhh niihea vaikne rahulik,et päris mõnus. Ma poleks pidanud juba hõiskama, kuna olin katusel :D Karta on,et ega inimesed sinna vaadet imetlema ei jää ja kui alla kooserdasin siis mõtlesin ( vabandust väljendi pärast) mida per*et.Inimesi oli rohkem ,kui sipelgapesas sipelgaid ja lõik tormasid kuhugi. Ma ausalt mingi 5min  vaatasin nagu hull turist ringi,et ohhkuipõnev. Ma ei mäleta palju mul enda lennuni aega oli,aga arvan,et kuskil 3-4h võtsin ikka täiega lisaaega,et mitte maha jääda ja õieti tegin. Inimesed ei jää maha ajanappuse tõttu,vaid meeletud-meeletud järjekorrad.Ikka hull millised järjekorrad. Ma vaatasin tabelit ja ohh TALLINN..nii heameel oli seda näha,et varstivarsti olen kodus. Teised olid koolipingis :D seda naersin ka,kuna tagasi tulin just 1sept. Nii kuidagi leidsin enda chek-in koha üles ja järjekord oli reaalselt 500m pikk..njoo mis siis ikka läksin järekorda ja peale 30min kui olin peaaegu lindi sees juba koputas tädike õlale ja küsis,et kas mul boardind card on.Mul olin ainult,et ahhh mida??? Päriselt mõtled? Kus ma teadma pidin?Näitas mulle ainult mingist kollas jura,kus tuli enda pilet ise välja võta...Oii sellega sai nalja:D Mõtlesin vahepeal ei tea,kas peaks aparaati silitama,et pilet kätte saada või, mis imeviguriga ta koostööd teha soovib, aga nii saksa keeles..üritasin saada inglis keelde..tehtud..sisesta pass...toretore..ERROR...olgu uuesti ERROR...tore idee oleks ju kaaned ümber ära võta (I)...ERROR...pusisin, mis ma pusisin sain kuidagi õige nurga alla (öelnud kohe,et mall kaasas peab olema)..sisestage palun pileti kood??ahhh kus ma selle saan :D? Näidis oli ekraanil,aga minu paberileht oli hoopis teistsugune...ma ei tea..aga sain tehtud ja tuli ilus lennuki plaan,et vali koht..ma arvasin,et rohelised vabad ja punased kinni ja nii üritasingi akna alla kohta saada,aga sain hoopis keskele..njh, mis siis ikka.Mõtlesin,et kas pean reaalselt uuesti järjekorda minema, aga õnneks tädikesel oli mu nägu meeles ja ütles,et võin lintide vahele minna...süda värises, kuna ees oli pagasi kaalumine,mis mul oli üle nagu kord ja kohus.Minu ees olev daam viskas julmalt raamatuid minema.Mõtlesin,et palunpalun mul liialt üle poleks,et veine mina ära viskama ei hakka..pagas oli üle kuskil 3kg ja anti andeks...edasi tuli minna väravate juurde..ohissand,mis järjekord seal oli.Seal järjekorras olin kuskil 1h.Hull labürint..mitme värava alt ja lõpuks jõudsin metallväravate all,kus käsipagas üle kontrolliti ja läksin värava alt läbi *piukspiuks* püksivöö ära..uuesti *piukspiuks..jakk ära..ja siis kutsuti kõrvale ja kombiti läbi ja taskus oli 1euro...njh ja siis mees sorib mu käsipagasis täiega.Mõtlesin,et mida hekki,et mis ta teeb ja vahtis mu juustu suu lahti..vedelike ei tohi käsipagasisse panna ja see oli pm vedel. Ta polnud päris toorjuust,aga juust ka polnud ja nii ma lunisin teda,et kingitus mu emale,et ta armastab juustu, kuni ta lõppuks naeratas ja ütles,et seekord luban teil juustu süüa ja lasi mu läbi.Hull oli vaadata kuidas inimestel julmalt visatakse asju ära.Minujaoks on naljakas,et küüneviili pidin ära viskama,aga käärid võisin jätta,aga kääridega saab ju paremini kõri läbi tõmmata,kui soovi oleks. Edasi olid poed ja tuli otsida värav,kus lennuk välja lendab ja õnneks mul oli A5 (vist?) ja kohe lähedal, mitte ei pidanud sõitma teise lennujaama otsa. Läks shoppamiseks :D Taxfree poed ja asjad (Kahetsen siiani,et lõhna ei ostnud -.-) aga 20 euri kuskil panin sinna uluma ja alkot tõin ka, mis pandi kotti,kus oli suurelt kiri,et mitte avada.Mille ma muidugi katki lõhkusin ja üritasin kotti suruda. Töötajad võisid kõvasti naerda saada,kuna mu pagas oli niigi üle. toppisin ma kõvasti riideid endale selga.Kuskil 3-4kihti pluuse oli, mis vetsus ära võtsin ja südamest naersin, kui nägin,et kõik tegid seda pm ja siis kõlas hääl,et avatakse ESTONIA lend...arvate,et seiklus läbi? Arvake uuesti. Tuli anda pilet ja minna bussile...toretore, aga busse oli palju ja kus ma pidin teadma, milline viib minu lennukile, muidugi küsides oleks ka saanud,aga kuulsin eesti keelt ja mõtlesin,et krt see peab olema ja oli.Üritasin magada, aga ei suutnud ja kõlas piloodi hääl,kes lausus,et oleme Eestis. Teadsin,et need sipelgamajad seal all on eestlaste kodud.Kuradima hea tunne oli see ja uusti naerma ajas mind see,kui jõudsin Tallinna lennujaam,mis on imepisike..Fran.main. oli Euroopa üks suurimad..ja kohe vastu tulid Tln narkokoerad ja paluti käsipagas korraks maha panna,et koerad nuusata saaks nagu suured pätid oleks tulnud. Pagas tuli ilmatult kaua. Jõudsin selle ajaga juba sõpradega rääkida telefonitsi ja naerma pani isegi see,kui tädike ütles,et telefon millele helistate on välja...isegi seda oli hea kuulda.Minu pagas tuli suht viimasena ja pagas tuli vägaväga kaua, kuna mingi jama oli ja  kellel oli asjad kõik laiali, kellel julmalt ära lõhutud  ja kilega kinni võõbatud...oi ma olin loll. Mina sain enda kohvrid ja hops minekut vanemate juurde ja autos avastasin,et ka minu spordikott oli kõvasti katki tehtud. Milleks mul siis kindlustus oli? Oleks raha saanud ja mitte vähe, aga enda möödalask oli ja kedagi polnud süüdistada. Terve kodutee ma vatrasin ja vatrasin ja vatrasin.Vanematel jooksid kõrvad juba virtsa vett,aga kuradima hea tunne oli eesti keelt rääkida. Meil on VÄGAVÄGA ilus keel, võrreldes teistega.
Kõige parem ikkagist !
Frankfurt airport: about 1250 flights per day; nearly 50 million passangers per year
Mis siis lõppkokkuvõttes oli positiivne ja negatiivne? Positiivne oli meeletu silmaringi laienemine, mis ma sain ja kogemuste pagas ja kindlasti keel suhtlustasandil suhu. Ma ei karda enam reisimist ja tahaks minna veeel ja veeel ja kui ma eksamil põrun (*ptuiptuiptui*) lähen ka euroopasse vabatahtlikuks. Ma soovitan kõigil südamest minna vahetusõpilaseks, kuna sellist kogemuste pagasit te ei saa kuskil. Kahetsen ka,et tõin tagasii 50euri, mis siin lihtsalt laiaks lõin,kugi oleks võinud sealt veel riideid osta,kuna seal on niii ilusad riided ja ohhhhhhh millised jalanõud,aga jalanõud krt kaaluvad ju palju ja nii ma ei saanudki neid eriti osta endalee :(....Riided on vähemalt 2x odavamad kui siin ja ma ei käinud turuplatsil shoppamas, vaid ikka mainekates kaubamajades ja seal on ostlemistänavad. (unenäos näen siiani ühte käekotti,mida ei ostnud, kuna rahast oli kahju,kuigi maksis mingi 20eurtsi aind) Minu viga oligi see,et liialt lugesin raha,et ahh kallis kalis..teksade eest 30 küsiti oli mul nõunõunõu, kuigi siin ma võin aind 30 euri eest ühe sääre saada.Sellessuhtes olin vägaväga loll, kuigi jah ma ei läinud ju sinna ostlema,aga ikkagist sügis nn.riided tõin sealt. Mis oli negatiivne ? Tühi rahakott???:D Muud ma ei oskagi välja tuua. Pm. aasta on möödas ja elamused on tõesti väga elavad nagu oleks alles eile olnud. Ma ei suuda tõesti seda kirjeldada. Vägaväga Suursuur äitäh Noorteühing 4H-le, kelle kaudu sain programmis osaleda. Väga vabandan,et minu pärast mured olid Luxi kordinaatoritega,aga ausalt seal oli puhas vale (Julgen arvata, kuna Laura läks niivara ära saadi pahaseks ja tema isa oli CostaRica 4h president,et pahameel elati minu peal välja, kuna pole ju loogiline,et alles paar kuud hiljem saadetakse mingi kaebuskiri.Nad ikka naljakad, kuna kui ma oleks tõesti lapse ära kaotanud, poleks nad mind enam ju enda perre tahtnud või mis ? ja eei saadaks paar kuud hiljem,et ala. kaotas lapse ära...nagu jah..lasolla,kuna minu südametunnistus on puhast täielikult) Eelmine aasta kui olin ütlesin endale,et mina võtan enda perre ka vahetusõpilaseja nüüd  tulebki šveitslane ja arvan, kui kõik hästi läheb pakun ka kindlasti edaspidi enda kodu uksi :)

Suurim rahuldus on teha seda, mida teiste arvates sa teha ei suuda.

minu ,,kirik,, tegelt on rongijaam
Ehk kokkuvõte.Ma kunagi kirjutan ka teistest peredest, kui viitsin ja aega saan, aga paljud siiani küsivad, et kas olen rahul,et läksin? Mis ma reisist võitsin? Ülteme ausalt,et mina olin kodu lammas, meeldis olla kodus, kuna seal on hea turvaline, aga vetta hüppata võõras kohas oli midagi täiesti enneolematut ja paljud ei uskunud mind, et lähen,et jajah tore nali sul, aga mis päriselt suvel teed, öeldi tihti ja kui nüüd ausalt öelda, siis JAH ma ei uskunud ise ka, et seda teen ja kui tehtud oli siis oligi nii,et suurim rahuldus on teha seda, mida teiste arvates sa teha ei suuda, isegi mu vanemad ei uskunud mind. Isa vingus,et mida ma lähen üksi kohe nii kauaks laiailma, ise pole elu näinudki,et seal kurjem ja raskem jms. Mu inglis keel oli täielik nulli lähedane, aga juba augustikuus ma mõtlesin ka inglis keeles.Käisin poes ja mõtlesin,et ohh..it is very nice...what s the weather tomorrow...and so on..ema helistas siis võtsin hopsti vastu ja vastasin Hello how are you..vägaväga naljakas oli. Niii,et jah keel on õppitav.Olgu ma ei oska kirjutada inglis keeles ( ma ei oska isegi eesti keeles,mis siis veel võõrkeelest rääkida) hästi, aga suhtlus tasand on käes ja ma ei jääks hätta, kui olukord nõuaks. See oligi minu põhiasi, mida ma reisilt soovisin ja tahtsin ja ma saavutasin selle ja tohutu enesekindluse pagas on see, mis ma omandasin. Seda pole öelnud mina, vaid teised, et peale reisi olin ikka hulga enesekindlam ja of course ma oskan nüüd veinist surnuks rääkida teid :D Kuidas viinamarju kasvatada, mis kraadiga, kuidas korjata, kuidas hooldada, kuidas säilitada, kuidas tuleb maitsvam vein, kuidas pudelisse panek toimub, silidistamine ja korgistamine ja joomine on seal omaette rituaal. Meie külmad eestlased joome veini nii,et klaasi ja laks lonks sisse, aga seal avatakse pudel, mis on ka omaette trikk tglt..lastakse veinil elama hakata..hapnikuga siduda, siis klaasi, siis kohaneb klaasis jnejnejne ühesõnaga ühel palaval suveilmal mul oli hull janu ja piknikul oli ainult vein ja mõtlesin,et ok joon seda ja ma pm. suutsin enne janusse ära kustuda, kui joomiseni jõudsime.  Üldse mitte pahapärast...aga kui seal küsida, et kas teate kus on Eesti vastati,et Venemaa kandis ja need on need inimesed, kes ütlevad, et kui jääaeg tuleb siis eestlased lihtsalt ütlevad : ,,Lasolla,, ( nemad tegid seda ikka vägaäväga ilmekalt ja alati kui ma järgi teen on kõik ikka kõvasti naerda saanud. Naljakas oli ka muidugi,et enne mu teist peret tappis eestlane ära 3 Luxi ja pereisa ütles,et tema oma kodus eestlasi näha ei taha, kuna see toimus naaberkülas, aga kõik oli ikka ok, kuna ta pigem naljatas selle üle...igaljuhul liikuma buusijaama hakkasin ma öösel. Toretore tulles on ju lihtne,et kui maha jääd läheb millalgil ikka teine,aga lennuk sind ei oota, kuna neil kamakaks kas jõuad või ei. Nii hakkasin liikuma ja minu buss hilines juba rongijaamas.Mõtlesin,et vahetpole,et mul on kõva aja varu ikka sittaks aega on,kuna öösel 5 paiku hakkasin kodunt minema ja lennuk väljus 14.30..aga mul tuli sõita kahe bussiga. Lennujaam oli Saksamaal ja mitte kohe piiriääres nii,et aega mul väga palju polnud tegelikult. Buss oli rahvast täis hullult ja kohalejõudes selgus, et teise bussini on aega ja mõtlesin,et käin söömas, aga krt võileib maksis üle 5 euri :D nii ei raatsinudki ma sööma minna ja käisin lennujaamas ringi, mis oli vägavägavägavägaväga kole..vetsus pm. mõtlesin,et kas mu looduse kutse on ikka nii tugev, et seda kasutada, aga jah...katki..täis soditud ja muud mida kirjeldama ei hakka...aga seeselleks ja sealne lennujaama süsteem oli üleüldse naljakas, aga igaljuhul mingi buss tuli ja mõtlesin,et vb minu oma.Küsisin bussijuhilt,et kas läheb rahvusvahelisse lennujaama see kohe,et Jesssjesss come in come in,..ahhh tuttav olukord oli kuradi come in come iniga...aga läksin ja lennujaama ma jõudsin.Kui ma saabusin oli öö ja nüüd päev..Jätkan eraldi postitusena, kuna siin läheks liiga pikaks ja lennujaam on lugemist väärt :)

Saturday, May 28, 2011

Pildid...üritan pilte lisada, kui nett minuga koostööd teeb

see on üliväike osa tegelikudest kitsedest
laudad,kus olid lehmad, keda söötsime
vasikate korter
iga hommik käis just minu akna all laulmas
vaade toaknast
Pullid
Tuba oli tegelikult korras,aga otsides oli selline
Talu hobused :)
Sellist nn.päevikut pidasin. Vasakul on riigid,kus viibisin ja paremal lennuasjad ja loomulikult suhkur ja sool on ülitähtsad asjad!?!







 


Esimene pere

elutuba
Kuna ma saabusin peresse öösel, siis ei näinud ma maja ja tegelikult ei näinud ka, milline maja seest välja näeb.Ainult mäletan haisu ( ema töötas heinavärvidega).Mulle näidati ainult, kuskohas on vannituba ja hommikul ärgates  peale pesu protsetuure mõtlesin,et tore oleks perega tutvust teha ja oh üllatust..maja oli hiiglaslik.Minu toast välja minnes sai minna nii paremale, kui ka vasakule ning alla minnes oli tohotu elutuba ja köök.Mõtlesin,et okei,et lähen alla ja õue ja vaatan veits ringi..tegi ukse lahti ja vastu vaatas ülisuur dogi hambad irevil..kohe tegin kannapöörde ja läksin enda tuppa tagasi ja ootasin...Teadsin,et uus Costa Rica ifye peab ka tulema ning jäin ootama kuni ta saabub, kuna üksi kohe majas ringi käia oli imelik ja kell 10 hüüti mulle,et ma võiks üles juba ärgata, et uus ifye on kohal...eemhmmm ma olin üleval juba paar tundi? aga seeselleks...Saabus Laura ning kui teda poleks olnud oleks olnud kaks nädalat piina, kuna ma ei tea, aga see pere oli kergelt öeldes imelik.Võibolla nad ei osanud käituda võõrastega või kultuurid nii erinevad. Meie Lauraga töötasime ja nemad tulid kõrvale ja pm. naersid näkku,et oh näe värvite vms..eieiei ma ei karda tööd, kui pean tegema siis teen, aga kas see on normaalne,et pereema nt. ütleb,et me võiks sokid paaridesse panna.Tegevus oli elutoas, kus üks poeg oli netis,tütar vaatas telekat ja teine jooksis niisama ringi...ma ei tea,aga krt need oli nende sokid ja nad naersid,et oii te ei leia paarilisi või??? Kuidagi imelik oli, aga mis halbadest asjadest ikka meenutada. Pere ise oli suur (7 liiget) ja kasvatasid kitsi,keda reaalselt oli üle tuhande. Perekond olid hollandlased tegelikult ja oikurja :D Mina ja Laura olime Hispaani poolt ja nemad Hollandi, kui oli jalkafinaal...fännamine oli seal ikka hoopis teistsugune.Kõigil olid fännisärgid ( ka emal) ja ka oli olemas se vu...(ei oska kirjutada, aga mis ära keelati kuna lärm oli hirmus, mida ta tegi) ja kui värav sündis kallsitati kõik pm surnuks ja karati ringi nagu 5a...aga mõelge üle 10 oli Hollandi poolt ( tüdrukutel olid sõbrad/poisid ka külas ) ja 2 Hispaania...Kui Hispaania võitis siis me Lauraga hüppasime üksteisele sülle ja seda pilti oleks pidanud jäävustama, mis pilguga meid vaadati :D (nagu 100 musta lammast ja 1 valge, kes karjub täiest kõrist,et valged on parimad.) Nüüd tagant järgi on pm. võimatu põhjalikult kirjutada, kuna tekstid tuleks liiga pikad ja ma lihtsalt ei jaksa nii pikalt kirjutad. Sellepärast kahetsengi,et kohe ei hakanud seal blogi pidama, kuna oleks saand iga päeva detailselt kirja panna ja hiljem meenutada ja naerda :) Esimene pere oli omamoodu,aga kes meist ei oleks ? Perel olid väga ranged
esimene pere
veinikorkide lõikamine
reeglid.Nt. süüa sai hommikul,lõuan ja õhtul kindlal kellaajal ja omaasi,kui sind lauas ei olnud ja hommikune aeg oli suht varajane ( võin eksida,aga äkki oli 8.30...?) Küsiti, mida me näha sooviks riigist.Soovisime mõlemad näha Hertsogi elukohta ja muid sellised kohti.Meile koguaeg öeldi,et jah lähme see päev..siis seepäev,aga kui need päevad kätte jõudsid oli,et oih muud asjad ja homme. Mulle oleks sobinud kohe kui oleks öeldud,et me ei lähegi, kuna siis oleks saanud omapead ringi käia, kuigi nad elasid eikusagimaal...külas oleks saanud ikka ringi käia rohkem ja tutvuda kohalikega, aga ikka pidime hommikul valmis olema ja ootama, millal minek ,kuna meile ei kavatsenud keegi öelda,et ei lähe.. Hiljem ainult C. ütles,et oiii tal selline peavalu.Sõpradega/sõbrannadega rannas olla siis ei olnud peavalu.Ahhh olgu tegelt ka ma ei virise,aga esimene pere oli natuke ebameeldiv. Ma ausalt ei oodanud,et mind koheldakse nagu mingit printsessi.Teadsin,et olen tavaline pereliige ja ei kartnud ka tööd, mida nad ette võisid paisata, kuna laudas olen tööd ikka teinud..hahaahaaa siinkohal tuli meelde, kuidas pereema andis mulle ühe lauda ja endale võttis teise. Tööks oli,et heinad ära riisuda ilusti ja lehmadele lähemale panna ja siis käruga mineraale heina sisse vedada.Mul oli enda laut tehtud, kui ta alles poole peal ja kukkus kohe vabandama, et ei saanud teha jms. Kuigi ise lihtsalt lobises. Seal peres lõikasin ka veinikorke kolmeks( üle 1000 veinikorgi lõikasin ära)Minge nüüd külmkappi võtke vein lahti ja vaadake korki...ja samasugune kord tuli kolmeks teha ja tööriistad, millega seda toestada tuli ise otsida. Ühesõnaga jah- olen südamest tänulik,et nad mulle öömaja pakkusid enda peres ja leiva lauale panid...aga muu olgu nii nagu on. ( btw mul ple  iPhone,läpakat reisile kaasa ei võtnud ja hiljem Eesti kordinaatorile  kaebati, et olin söögilauas koguaeg enda iphone taga ja ainult nina pidi enda sülearvutis?? ja kirjutati ka,et kuidas Laura toas olla sai,et toas oli nn.juustukas..aga hallo..Ma olen eestlane... pm. ei kannagi suvel sokk, kuna harjunud ilma ja Laura magas sokid jalas koos tossudega..mõelge nüüd kelle juustukas see oli...ja ikka sain millegipärast mina süüdistused kaela..kui meil seal hommik oli siis Costa Ricas oli õhtu ja eestis ka varajane hommik...nad sellele enne süüdistusi vist ei mõelnud,et eestlased lasid alles leiba luusse,kui meie juba ringi müttasime, aga tema sai enda sõpruskonnaga suhelda.) See ongi ainuke asi,mis mind siiani kripeldab,et mille kuradi pärast nad hiljem süüdistama kukkusid? Ma ei esitanud isegi avaldust,et soovin lennupiletite raha tagasi...ja muideks Laura pidi olema 6kuud Luxis,aga lõpetas enda reisi septembris..midagi pidi ju ikkagist hoopis neis viga olema, mitte meis.

Me kukume selleks, et õpiksime püsti tõusma

pisikepisike Luksemburg
Äitäh,et te alla ei kukkunud
Algas see kõik Talvel, kui Aire tegi mulle ettepaneku,et näe sa ei taha minna välismaale vahetusõpilaseks.Kergelt öeldes ma saatsin ta kuupeale, kuna minu inglis keel oli -5 ja vestluse teatud osa tuli läbida inglis keeles. Hiljem iseendale tõestamiseks täitsingi ankeedi ja enne kui aru sain öeldi,et sa võid sõita. Ma algul arvasin,et see on mingi nali. Isale ei tahtnudki öelda, kuna teadsin, mis reaktsioon sealt tuleb, aga kuidagi nii läks, et peale jaani pakkisin enda kohvrid ja 1juuli olin Tallinna lennujaamas ihuüksi. Olin küll väiksena Tšehhis Riina,Anniga ja teistega käinud, aga seal oli ikka teatud valvajad meil, aga nüüd olin üksi reisimas. Nutsin, süda oli paha, kuna kartsin. Lennujaamas alles taipasin, et lähen kaheks kuuks ära, et mis mul arus on ja ees oli ainult teadmatus. Lendasin kohe ihuüksi ja hopsti Euroopa ühte suurimasse lennujaama. Ma eksisin lennujaamaga, et Luxi saada pidin sõitma bussiga teise lennujaama ja sealt võtma bussi edasi. Lennujaamas pidin võtma enda kohvrid, aga millegipärast polnud ühtegi töötajat seal kohas ja kohti oli 7 kuhu kohvrid tulid. Ma lihtsalt läksin ühe juurde ja jäin õnnele lootma, et äkki mul veab ja vedaski ning minu kohver tuli esimesena, siis oli kivi langenud, et olen õiges kohas. Edasi tuli välja minna ja leida buss teise terminali. Rahvast oli nagu muda ja kuidagi leidsin bussi teise terminali ja sinna jõudes avastasin,et edasi läheb buss 1h45min pärast.Ootamine võis alata. Suur-suur kummardus Steni perele ja Reedale, kes tegid ikka väga põhjaliku abistavatöö mulle,et ma teadsin bussi graafikuid ja kuskohast väljuvad nii,et ühes terminali teise jõudmiseks läks mul kõigest kuskil 15min, mis on väga hea tulemus, arvestades seda, et pidin ka vahepeal enda pagasit ootama ja tuleks vist mainita, et öö oli. Teise lennujaama jõudes mõtlesin,et kuradikurat, et oleks piletid õigesti broneerinud oleks ikka saanud tikutopsis rännata, kuna see lennujaam oli väiksem, kui Tallinna lennujaam. Bussiga saabudes nägin, kuidas minu Luxi buss just välja keeras...jooksin mis ma jooksin,aga maha jäin ikka. Pidin ootama 30-45 min ja sain enda bussi peale. ( siinkohal tuleks mainida,et teadsin aind ligikaudu bussi välimust, milline mu kohale peaks viima) Oli öö..mul polnud õrna aimugi,kas olen ikka õige sihtkohaga bussis, kuni mingi bussijuht karjus: Out..out..out..tuli vahetada bussi.Ma ei näinud, kas minu kohvrid tõsteti üle või mitte,kuna teised reisijad tassisid ise teise bussi, aga mina olin totaalne vasikas aia vahel ja tuimalt sammusin teise bussi lootes, et küll bussijuht tõstis. Uni võttis minust võimust, üritasin, mis ma üritasin, aga silmad unne mul vajusid ja panin endale äratuse ligikaudse ajaga, aga millegipärast tegin silmad lahti..Vaade, mis avanes oli vaimustav...mägedel tuledes lossid...sillad üle linna...tulede mäng..kuni bussijuht ütles,et see minu peatus.Mul polnud õrna aimugi, kas ka tegelt oli. Teadsin,et rongijaamas pean ootama ja minule tundus see tegelikult kirik olevat, mis hiljem välja tuli oli ikka rongijaam ja ohhh üllatusülllatus mu kordinaarot jäi hiljaks üle 30min.Arvake nüüd, kas ma suutsin närvi minna? Kas tekkis hirm,et olen vales kohas ? Õnneks tuli naine ja küsis, kas olen Eesti IFYE ja korjas mu peale. Autos olin pool üleval-pool magav. Jõudsin enda ,,koju,, ja minu lennujaama seiklus oli läbi ja uus seiklus võis alata. Muideks...bussijuht küsis minult kõrgemat hinda :D Kohe esimeselpäeval sain petta, aga sellest sain alles hiljem aru, kui tagasisõidu raha kõrvale panin, kui siin juba bussidest juttu tuli, siis bussiliiklus on seal riigis väga väike. Maakohtadest läheb hommikul ja õhtul buss umbes ainult ja mõnes piirkonnas puudus selline asi ja igakord kui linnas bussiga ringi ekslesin siis näitasin kaardi ja küsisin, kas see buss ikka läheb sinna ja vastus oli alati üks..: One euro fifty...One euro fifty Come in Come in...ja alati lootsin,et po**ui kui valesse kohta sõidan,et sõidan sama numbriga tagasi, aga seda sain alles lõpus teada, et tegelikult sama nr ei sõida samasse kohta tagasi. Ühekorra reisi ajal sattusin valesse kohta -SURNUAEDA...kõige õudsam elamus, mis olla saab, kuna seal olid surmakummardajad..satanistid vms mis nende nn usu nimi on..neil oli käes kolp ja rist ja nad istusid aial ja kummardusid...siis oli küll ainult mõttes, et oihh kiirelt minekut, aga ma elan siiani ja tegelikult oli neil ju minust ülisuva, aga lihtsalt kohe oli mõte, et raudselt tahavad midagi...Algus on tehtud ning loodan,et leian üles enda nn. päeviku ja saan natuke meenutada ja kindlasti ka kirjutan siia.

Ära kahetse seda, mida teinud oled, vaid seda, mille tegemata jätsid





Pealkiri ütleb kõik. Aasta taga mõtlesin,et hakkan blogi pidama, kui läksin laiailma, aga ma ei teagi, miks ma seda ei teinud, aga kunagi pole hilja. Nüüd ma meenutan enda seiklust ja hakkan edaspidi kirjutama. Ei ma ei arva,et mul on hullult huvitav elu,et kribada, aga ees on huvitav eluperiood, kus tulevad muutused ja on hea kirjutada ja kunagi meenutada. Nii,et teretulemast mulle, kes nüüd liitub ka blogijatega. Las ma nüüd harjun ja kuidas asjad siin toimuvad pean alles õppima.
Elu, see on :
Võimalus - kasuta seda !
Ilu - imetle seda !
Õndsus - maitse seda !
Unistus - tee see teoks !
Väljakutse - võta see vastu !
Kohustus - täida see !
Mäng - mängi !
Varandus - hinda seda !
Tervis - hoia seda !
Armastus - nauti seda !!
Saladus - lahenda see ära !
Šanss - kasuta seda !
Mure - saa sellest võitu !
Võitlus - kannata see välja!
Seiklus - võta sellest osa !
Tragöödia - saa sellest üle !
Õnn - lase sel sündida !
Elu on selleks liiga ilus - ära riku seda !
Elu on elu - võitle selle eest !