Lõpp paistab

Hüppan korra üle ja teen hoopis kolmeteiskümnenda ära :)

Miks just see pilt?!?
See on tehtud vanas majas. Kuigi mina isiklikult elasin seal väga vähe, siis millegipärast mäletan seda maja niii hästi. Seal ma jagasin tuba ka vennaga. Vana maja oli hästi pisike, kõigest 4 tuba ja siis isa otsustas,et ehtiab lossi...Jah just lossi, kuna tegelt meie maja on liigasuur, samas tulevikus vb just hea,et kõigi pered mahuvad ära, aga ikka mõlten,et mida ema-isa sellises tondilossis kahekesti teevad,aga eks neile meeldib :) Ma olin suht pisike, kui uus maja üldse ehitati,aga see käis kuidagi nii ruttu. Vana maja ja uus olid omavahel ühenduses ja ma sain omale esimesena toa uues majas valida ja ilmselgelt ma valisin kõige suurema toa, mis üelval korrusel oli (I) Hiljem süüdistasin venda,et tema armsa pisikese toa sai,et raudselt tehti sohki :D Naljakas lugu sellega on veel see,et suveti käisin pikemaks ajaks vanaema juurde ja ennem ära minemist matsin oma kindersuprise ( või kus iganes seda nimetatakse) mänguasjad vana maja nurgal oleva kivi alla, et seal on kindel koht, aga oh üllatust tagasi tulles ei olnud maja ega ka kivi, vaid oli mullakoormad peale lükatud ja muru külitud...oh seda ahastust, aga siiani seal kotistäis mänguasju lebad, küll ma nad kunagi üles leian. Kusjuures vennaga oli selline lugu,et see kus praegu asub telefoni/klaveri tuba oli tema liivakast ja sinna tema mattis oma uhiuue Rootsist saadud autode ja liivamänguasjade komplektid ning kui ükskord vanaema juurest naasis oli sinna vundament peale valatud :D Siiani naerame,et kui igav ükskord hakkab siis kaevama põranda ülesse, kuna selliseid mänguasju pole kellegil :D
Tegelt vähesed teavad meie maja lugu või üldse minu elukoha lugu. Isa ostis selle koha emaga,et siin raha teha ja hiljem mereäärde kolida, kuna siin oli tõeline sittasongermaa...muda põlvini, loomad jooksid vabalt ringi, vanamaja oli hästi kole,aga vanemad kasvatasidki siin manti ja käisid Riia turul ja isa tegeles merendusega ning siis sellelajal sellega ka teenis. Hiljem armuti sellessekohta, kus hetkel suurmaja asub ja siia nad paikseks ka käisid. Kui ma laps olin kirusin tihti,et miks kurat meie peame kuskil metsas elama, bussijaama 3km ja asulasse 5km, aga nüüd kui ma mõistust ka oman olen vanematele südamest tänulik, kuna meil vennaga reaalselt oli lapsepõlv, mida mäletada, mida meenutada. Julgen väita,et mul on rohkem mälestusi, kui neil,kes elasid kortermajades ja neil polnud sellist vabadust. Väiksena käisime vennaga kaugel metsas möllamas ja kevadel lilli korjamas jms,aga nüüd ma ei julge sinna minna, kuna nkn karu tuleb ja sööb mu ära eks ?!? :) Ma polegi isegi lasteaias käinud, kuna vennaga on 5aastat vahet ja kui tema hakkas koolis tähti õppima siis õppisin need temast kiiremini ära ja matemaatika on koguaeg minu eriala olnud nii ma ütlesingi,et mina rumalate laste juurde ei lähe ja ema oli nkn kodune ja nii ma kodus ise möllasin ringi. Nädalas paar korda käisin lasteringis teistega mängimas. Sellepärast ka vb see pilt, kuna seal on siirasrõõm ja seal ma ei teadnud, mis asi on eluraskus. See oli aeg, kus mänguasju oli raske saada, aga tänu tutvustele oli meil neid liigapalju koguaeg, aga samas nad kõik olid nii armsad. PS! ei mu tuba ei olnud koguaeg nagu bordell, vaid vastupidi ikka korras oli,aga kui külalised käisid siis oli nagu tuumapomm seal alati lõhkenud :D
Tuleviku plaanid on siinse kohaga tegelt suured, väga palju on ära tehtud ja ema viitsib nende lillepeenardega jahmerdada ja üritab ikka ja jälle õue ilusana hoida,aga siis tuleb isa, kes julmalt oma autod ema murule pargib vms :D Jätab oma kaatri hoovi vm jamad ja vanemad ütlevadki,et nemad on palju ära teinud,et nüüd on meie kord ja tegelt nii ongi :) Kunagi kindlasti tuleb ema unistus klaaskasvuhoone ühe kuuri asemel ja tagaaeda istumiskoht ja kamin...One day...