31.jaanuar viimane post hmmm..Mu vabandust on see vist,et vahepeal pidasin reisi blogi ? :D
Tegelt ma üritan uuesti end blogilainele saada,et kuus ükskord kasvõi postitada,sest hiljem on hea lugeda
Vahepeal olin siis Bulgaarias Erasmusena. Seal olles olin suht deprekas,kuna kõik oli vastupidi nagu ma lootnud olin,aga nüüd tagasivaadates oli see ülihea kogemus ja arendas igatepidi ja reisida sain ka mõnuga ja tänu Bulgaarias olemisele terve suvi ma sõna otseses mõttes vedelesin maal ja ei tahtnud eriti kuskile minna. Samas minu suvi oli ka ülilühike,kuna võtsin Eestis lisapraktika,et midagi meeldetuletada ja mitte äraunustada, sest Bulgaarias oli ,,kergelt,, teised võtted
Tegelt suvi läkski tervise nahka ja siiani maadlen sellega. Tegelt arsti poole pöördusin kuumahoogudega oma kõhu piirkonnas ja torgete kõhus ja avastati hoopis südamega miskit :D Olen alates juulist mööda arst tuianud ja lõppu veel vist ei paistagi. Kõik suunavad edasi ja keegi eitea mis viga. Nüüd kolmapäeva õhtul käisin erakorralises, mis oli lihtsalt idiootne kuna nad ei viitsinud EKG-dki teha ja lihtsalt ütlesid,et võta veeeeeeeeeeeeeeel üks tablett ja mine ära.Olgu läksin siis koju ja mõtlesin et vb tõesti läheb paremaks. Erakorralisse pöördusin üldse kuna sees kõik rõhus ja süda torkis mind. Ennem seda oli süda paha ja oksendasin. Kell 1kuskil jõudsingi koju. Olin erakorralise peale nii tige,et kõndisin lihtsalt jala koju,et vb värske õhk või miskit teeb tuju olemise paremaks. Öine Tartu on niimõnus. Koju jõudes üritasin küll magama minna,aga tulelutult ja mõtlesin,et ootan umbes 3ni kui paremaks ei lähe siis mõtlen,et mis edasiteha. Ilmselgelt paremaks ei läinud ja otsustasin sõbranna ülesse ajada. Tükk aega kaalusin ennem kas tasub ülesseajada ja kuidas ma ülesse ajan :D aga õnneks jah,et juhuslikult sain sõbrannaga ühte boksi ühikas elama. Algul olin küll väga skeptiline ja natsa põdesin,aga nüüd on suht hea ja vinge. Ennem kui ülesajasin helsitasin veel valvearstile ja küsisin,et miiiida teha vms, sest olin suht õnnetu oma haigusseisuga ja seal öeldi ka,et kindel kiirabi väljakutse. Olin seda mõtet enda peas seedinud,aga ma ei ole väga kiirabisse helsitaja,sest mõtlen,et ma ju elan ja vb kellegil teisel palju-palju rohkem seda vaja kui mul,aga vastuvõtja suht kiiresti ütles,et jaa kiirabi tuleb kiirelt siis mõtlesin,et okii vb ma polegi simulant ja ei kujuta asja ette. Õhtul oli pulss 130-140 kandis. suht kiire ja võimatu oli kokkulugeda käsitsi, erakorralises 110 ja kiirabi mõõtis 115, aga ennem olin juba võtnud 3tabletti, mis oleks pidanud mu pulsi väga madalaks tegema
Must huumor..peas mõtlesin,et varsti on sedasi :D :D Kiirabi tegi ka EKG ja oligi südamel vahelöögid. Andsid mulle mingit rohtu keele alla,et mis see teeb ja andsid sellel mõjuda. Siis mõõtsid uuesti,aga vahelöögid olid ikka ja pulss ikka kõrge, kuigi oleks pidanud uba kolinal langema. Otsustati kleepekad külge panna ja südant koguaeg jälgida ja mõtlesid,et ikkagist teevad veeniteesse miskit. Tsirkus hakkas pihta. Ütlesin kohe,et seee vääääägahalb idee,et mul nii kehvad veenid või noh neid pole näha,aga kiirabi töötajad seda vist ennemgi näinud. Proovis ühte kätte ei saanud, siis teise ja oli juba õnnelik,et veri väljas ja puha,et ohh sai ikka kätte. Hakkas läbi süstima ja süstlatäis füsiloogilist läks nahaalla ja tekkis muhk, siis viisakalt,et äkki proovime uuesti tabletiga veel allasaada,et nõelravi on juba pulsi 90kanti viinud. See tundub üpris naljakana kõigile,aga jah ma kardan nõelasid ja enda verd. Kui ma vaatan kuidas minult verd võetakse siis ma tõenäoliselt minestan ja ütlen selle ka alati ette. Kiirabi töötajad ka naljaga ütlesid,et palju sa ise torgid,aga nüüd kardad nõela :D Naljakas oli veel see,et üks töötaja jälgis põnevusega mu raamaturiiulit, mis on täis meditsiini raamatuid,sest ma armastan raamatuid,et kui mingi küsimus, otsin õige raamatu ja otsin vastuse raamatust ja põnev on lugeda juurde jms ning süüja nad riiulil ju ei küsi,et las nad siis olla. Mainisin ära,et me ise õpime ka meditsiini ( see oli ennem nõela lugu) siis töötaja naljakalt ütles aaa ja pööras pilgu ära :D Eitea mis ta mõtles,et isehakanud arstid siin või miskit :D Igaljuhul jah anti uus tablet ja öeldi,et kiiremas korras kardioloogi poole pöörduda ja uuringud ärateha, kuigi seal nimekirjas ma nüüd olen ja ootan,sest kahjuks järjekorrad on suht pikad. Ühe arsti juurde oleks saanud alles nov. lõpp, kelle juurde algul tahtsin,aga mõtlesin,et niikaua kannatada ka enam ei jaksa ja otsisin uue.
Igaljuhul jah see tervise teema on suht närvidele mõjunud ja keskendumisvõime on ka väääga halb. Kooliasjadele on üliraske end häälestada. Kasvõi täna kui üritasin õppima hakata,et mitte päeva raisku lasta,aga pulss kerge 106 ( rohuga) ja kõrvus kumisevad südamelöögid. Ise tunnen,et ma ägestun nii kiirelt või kuidagi kiirelt ärritun, et see haiguse teema on mõistusele juba hakanud. Väsinud ühe arsti juurest teise juurde jooksmast ja keegi ei tea mis viga. Veres on põletikunäitaja ka 30kanti,mis tegelt peab olema alla 10, aga selle põhjust ka keegi ei tea. Öeldakse aind,et miski häirib mu südant,aga mis eitea. Südamega mul pole mittekunagi probleeme olnud ja kõik varasemad uuringud on ülihead olnud,et pigem treenitud süda, sest enamusejaoks tundub uskumatu,aga see et ma nn. suur ja ülekaalus ei ole laiskusest, vaid arstide poolt ära määratud miks see nii on ning miks ta ei kao ära ning lähedasemad inimesed teavad, mida olen oma kaaluprobleemiga ettevõtnud ja millist füüsilist ja toitumist teinud juba aastaid,aga miski ei ole töötanud ja mida vaimselt selletõttu läbielanud, aga üritan sellega leppida ja lasta minna ja korda saada oma südame teema. Pigem selline suht isiklik postitus, aga vabandan kõigi inimeste ees kelle peale olen võib olla kiirelt ägestunud või tüli üles puhunud. Siiralt vabandan teie ees,aga lihtsalt see tervisejama on kannatuse suht ärasöönud.
Suur-aitäh ka kõigile teile,kes kohe kirjutasite/helistasite,et mis juhtus et kui midagi on vaja,et kohe ütleks. Nii hea oli sellised asju lugeda ausaltöeldes. Ilusat värvilist sügist ja ausaltöeldes mina igatsen kergelt juba jahedamaid ilmasid ja kerget vihma,sest ma armastan talve ja tean,et kui ilmad kõledad-külmad siis varsti talv. Kahjuks/õnneks olen jah talve inimene pigem kui sooja. Tuli pigem selline vingu postitus jälle,aga eks loodane,t asjad paranevad :) Mõõõnusat viimaseid suvepäevade lõppu! Varsti kalendrist ju piilub sügiskuu juba
Tegelt ma üritan uuesti end blogilainele saada,et kuus ükskord kasvõi postitada,sest hiljem on hea lugeda
Vahepeal olin siis Bulgaarias Erasmusena. Seal olles olin suht deprekas,kuna kõik oli vastupidi nagu ma lootnud olin,aga nüüd tagasivaadates oli see ülihea kogemus ja arendas igatepidi ja reisida sain ka mõnuga ja tänu Bulgaarias olemisele terve suvi ma sõna otseses mõttes vedelesin maal ja ei tahtnud eriti kuskile minna. Samas minu suvi oli ka ülilühike,kuna võtsin Eestis lisapraktika,et midagi meeldetuletada ja mitte äraunustada, sest Bulgaarias oli ,,kergelt,, teised võtted
Tegelt suvi läkski tervise nahka ja siiani maadlen sellega. Tegelt arsti poole pöördusin kuumahoogudega oma kõhu piirkonnas ja torgete kõhus ja avastati hoopis südamega miskit :D Olen alates juulist mööda arst tuianud ja lõppu veel vist ei paistagi. Kõik suunavad edasi ja keegi eitea mis viga. Nüüd kolmapäeva õhtul käisin erakorralises, mis oli lihtsalt idiootne kuna nad ei viitsinud EKG-dki teha ja lihtsalt ütlesid,et võta veeeeeeeeeeeeeeel üks tablett ja mine ära.Olgu läksin siis koju ja mõtlesin et vb tõesti läheb paremaks. Erakorralisse pöördusin üldse kuna sees kõik rõhus ja süda torkis mind. Ennem seda oli süda paha ja oksendasin. Kell 1kuskil jõudsingi koju. Olin erakorralise peale nii tige,et kõndisin lihtsalt jala koju,et vb värske õhk või miskit teeb tuju olemise paremaks. Öine Tartu on niimõnus. Koju jõudes üritasin küll magama minna,aga tulelutult ja mõtlesin,et ootan umbes 3ni kui paremaks ei lähe siis mõtlen,et mis edasiteha. Ilmselgelt paremaks ei läinud ja otsustasin sõbranna ülesse ajada. Tükk aega kaalusin ennem kas tasub ülesseajada ja kuidas ma ülesse ajan :D aga õnneks jah,et juhuslikult sain sõbrannaga ühte boksi ühikas elama. Algul olin küll väga skeptiline ja natsa põdesin,aga nüüd on suht hea ja vinge. Ennem kui ülesajasin helsitasin veel valvearstile ja küsisin,et miiiida teha vms, sest olin suht õnnetu oma haigusseisuga ja seal öeldi ka,et kindel kiirabi väljakutse. Olin seda mõtet enda peas seedinud,aga ma ei ole väga kiirabisse helsitaja,sest mõtlen,et ma ju elan ja vb kellegil teisel palju-palju rohkem seda vaja kui mul,aga vastuvõtja suht kiiresti ütles,et jaa kiirabi tuleb kiirelt siis mõtlesin,et okii vb ma polegi simulant ja ei kujuta asja ette. Õhtul oli pulss 130-140 kandis. suht kiire ja võimatu oli kokkulugeda käsitsi, erakorralises 110 ja kiirabi mõõtis 115, aga ennem olin juba võtnud 3tabletti, mis oleks pidanud mu pulsi väga madalaks tegema
Igaljuhul jah see tervise teema on suht närvidele mõjunud ja keskendumisvõime on ka väääga halb. Kooliasjadele on üliraske end häälestada. Kasvõi täna kui üritasin õppima hakata,et mitte päeva raisku lasta,aga pulss kerge 106 ( rohuga) ja kõrvus kumisevad südamelöögid. Ise tunnen,et ma ägestun nii kiirelt või kuidagi kiirelt ärritun, et see haiguse teema on mõistusele juba hakanud. Väsinud ühe arsti juurest teise juurde jooksmast ja keegi ei tea mis viga. Veres on põletikunäitaja ka 30kanti,mis tegelt peab olema alla 10, aga selle põhjust ka keegi ei tea. Öeldakse aind,et miski häirib mu südant,aga mis eitea. Südamega mul pole mittekunagi probleeme olnud ja kõik varasemad uuringud on ülihead olnud,et pigem treenitud süda, sest enamusejaoks tundub uskumatu,aga see et ma nn. suur ja ülekaalus ei ole laiskusest, vaid arstide poolt ära määratud miks see nii on ning miks ta ei kao ära ning lähedasemad inimesed teavad, mida olen oma kaaluprobleemiga ettevõtnud ja millist füüsilist ja toitumist teinud juba aastaid,aga miski ei ole töötanud ja mida vaimselt selletõttu läbielanud, aga üritan sellega leppida ja lasta minna ja korda saada oma südame teema. Pigem selline suht isiklik postitus, aga vabandan kõigi inimeste ees kelle peale olen võib olla kiirelt ägestunud või tüli üles puhunud. Siiralt vabandan teie ees,aga lihtsalt see tervisejama on kannatuse suht ärasöönud.
Suur-aitäh ka kõigile teile,kes kohe kirjutasite/helistasite,et mis juhtus et kui midagi on vaja,et kohe ütleks. Nii hea oli sellised asju lugeda ausaltöeldes. Ilusat värvilist sügist ja ausaltöeldes mina igatsen kergelt juba jahedamaid ilmasid ja kerget vihma,sest ma armastan talve ja tean,et kui ilmad kõledad-külmad siis varsti talv. Kahjuks/õnneks olen jah talve inimene pigem kui sooja. Tuli pigem selline vingu postitus jälle,aga eks loodane,t asjad paranevad :) Mõõõnusat viimaseid suvepäevade lõppu! Varsti kalendrist ju piilub sügiskuu juba
