Ligikaudu aasta tagasi kirjutasin ma paberile read.. Inimene on see kelleks ta end ise teeb. J-P. Sartre..ehk kirjutasin niiöelda küpsuskirjandit..eksamid, mis on mõeldud välja,et lühendada eluiga (I) Nii tark kui sa ka ei oleks siis närv tuleb ikka sisse,et mis saab edasi...äkki põrun...ja eriti mina,kes kahjuks on see inimene,kellel on eksaminärv väga tugev, isegi kui tean,et oskan siis ikkagist olen paanikaosakond. Palju on soovitanud ennem soojendus sisse võta, äkki ükskord proovin järgi!!?!!
Aasta on mööda läinud keskaaegadest...suvel tuli viia paberid igalepoole koolidesse,et elu jätkata, kuna kahjuks tänapäeva ühiskonnas on see nagu kivisse raiutud,et peale keskat vuttvutt vudid ülikooli tarkust taga ajama..Julged võtavad aasta vabaks,et selgusele jõuda, mis edasi, suur osa lähevad peavees õppima erialale, mida nad ei armasta ja õppivad seda, kuna on tekkinud arusaam,et midagi pean ju õppima, aga nad ise ei naudi seda. Mina ise- minul oli ainuld üks valik-meditsiin ja ei mingi juhul arst,vaid hoopis medõde, kuna arst ravib haigust ja õde haiget. Nii paljud on mulle näpuga näidanud,et issand loll ei saanud arsti sisse õpib õeks,et see pole kellegi eriala ja mingi jooksupoiss arstil..ohkallikesed, teile tahaks öelda,et tehke asjad endale selgeks palun. Eestis on olukord nii kaugel,et õed õpivad farmakoloogiat põhjalikult , kuna tahetakse lähitulevikus minna nii kaugele,et õed võivad ka rohte välja kirjutada. Üksosa mu tuttavaid on öelnud,et olen laisk,et õde õpib paar aastat, aga arst 11a sellepärast??!??-Oheiiii ma tahan lõpetada praeguse kooli ja edasi minna magistrisse ( juba on kokku 6,5a) ning kui kõrgemadjõud mind soosivad siis edasi välismaale doktorit tegema ja ka sinna kaovad aastad. Mind on õpetatud nii,et sihi kuud tähtedele saad ikka pihta..
Alustasin tänast postitust Sartre sitaadiga...Miks??!?? kuna minujaoks peab just see paika. Olen see,kelleks ma end ise teen.Tänapäeva moodsate ühiskondade üks kindlamaid tunnuseid on valikuvabadus ja olen teinud sellised valikud,et ma ei pea midagi kahtsema. Läksin peaees Tartusse elama..korterit üürisin võhivõõrastega...linn kõik oli võõras, aga see tegi veel tugevamaks isiksuks,kes olen. Kanditeerisin sügisel ka KTK-sse kuhu mind vastu võeti..seda imestan siiani ja see on üks suuremaid kordaminekuid selle aasta jooksul. Need kogemused, mida sealt saan eluks on hindamatud. Alles hiljuti peresõbrad ütlesid,et olid nii vaikne siin ja läksid Tartusse ja elad nii aktiivset elu,et ei suuda ära imestada ja mida sina juba kõikke näinud oled oma lühikse elujooksul. Kusjuures mõtlesin selle üle ja tõesti. Mu Cv-sse on nii mõndagi juba kirjutada ja nüüd lisanud sinna ka Bulgaaria...kandideerisin Erasmuseks ja woilaa sain koha endale...Palju on küsinud,et mis mul arus on,et miks Bulgaaria??!?? Miksmitte Hispaania või miski muu,aga just nimelt sellepärast,et keeled on rikkus, mida ei saa inimeselt ära võtta ja seal saan ma loodan vene keele selgeks saada ka kõnekeeles. Ma saan venekeelest aru,aga ei oska rääkida või njoo oskan,aga kardan ja olen märganud,et aina rohkem vuristan vanaemaga vene keelt rääkida (I) Tema muidugi siis nagu õnnesümbol kohe, kuna see tema üks unistus,et ma puhtalt vene keelt valdaks.
Täna siis käisime perega või njoo 3/4 perega ( üks ju Norras ajab trolle taga) Türil traditsioonilisel lillelaadal. Arutasime,et vist oli 10nes kord meil seal käia??!?? aga kes seda mäletab ja minujaoks see laat aina rohkem surem, või kuidagi muutub väiksemaks, aga vb sellepärast,et olen seal niipalju käinud ja õue on ka lilli nii täis,et ära enam ei mahu. Arutasime,et vanad tuleb välja juurida,et uued peale saaks panna (I) Minu isiklik haigus on ju liiliad ja absoluutselt tänane kindel ost oli jälle liiliad, ema naljatas,et pean omaette peenra kuhugi tegema, kuhu oma liiliad rivi löön.
Mõnusat suve nautimist Teile !!!!
