Hetkel sõidan koju ja mõtlesin,et ajaviiteks bussis kirjutan praktikast. Esimene praks oli siis Tammiste Hooldekodus ja see oli uskumatult äge praktika. Olen siiamaani suure-suure tänu võlgu Kertule, kes mind sinna kutsus,kuna ise olin nagu peata kana ja ei teadnud kuhu minna. Ausalt öeldes olin suur pessimist ja kartsin praktikaid, aga kõik on uskumalt vinge olnud ja nii kogemuste rohke. Esialgne arvamus oli ikka,et hooldekodu on tegelikult koht kuhu inimesed oma viimaseid elupäevi ootama lähevad, aga hoopis vastupidi. Tegelikult on nad nii elurõõmsad ja positiivsed vaatamata oma raskustele. Nad on käinud läbi pikka elutee ja ikka jätkub neil aega ja tahtmist olla üdini positiivne. Kahju on ainult töötajate nappusest, kuna töötajatel ei jää aega nendega piisavalt suhelda, tegelt vist isegi jääks,aga väheks jääb tahtmisest või maeiteagi millest. Kõige rohkem sealsel praktikal arenesin vaimsepoole pealt, kuna vaimselt on see töö raske. Nendega suhtlemine ja pinge talumine. Suhtlemine raske,kuna öeldakse,et eakas on nagu väike laps ja täpselt nii ka tegelikult on. Igaüks oma iseloomuga aja oma tahtmistega.
Teine praktika hetkel käib ja selle teen Klaabu lasteaias....kartsin seda vist veelrohkem kui eaka praksi, kuna ma eitea...mina ja 20last ??!?? vist ei käi ühes lauses,aga hoopis vastupidi. Olen igapäev teinud 11h vahetusi ja täna oli nii raske sealt ära tulla bussile, kuna nad on ju nii armsad. Ma olen sobitusrühmas, kus on natukene kangema iseloomuga lapsed ja neist igaühele tuleb omamoodi läheneda ja igaüks on oma nõudmistega. Selgelt on kujunenud välja kamba liidrid ja siis lapsed, kes liidtritel lasevad ennast sedasi käsutada,et kahju vaadata, aga mis mina sinna parata saan. Päevad mööduvad enamjaolt mängides ja lapsi sööma meelitades... Väga maitsvad toidud on seal ja välimuselt ka väga isuäratavad, aga selline kauplemine käib,et nad sööma saada. Üks poiss jääb alati jookmises teiseks ja siis ütlesin,et K sööb kenasti putru ja sellepärast jookseb alati kõige kiiremini...see taktika vist töötab, kuna nüüd järjest on ta alati ka teistportsu küsinud. Lastel on 12-15.00 unepaus ja siis kui nad ärkavad on nii armsalt unised ja torisevad ringi. Tihti olen linnapeal näinud kollastevestidega lasteaia rühmasid jalutamas ja naernud,et niii armsad ja nüüd käisin ise lastega botaanikaaias ning see oli minujaoks täiesti uus,et nende rivvi panemisel on totaalne strateegia mäng,et kiiremad ette ja taha ning venivillemid keskele. Naabrivalve on ka väga kõva lastel. Niii kui üks pätti teeb siis teine tuleb kohe kituma...kui küsida,et kes midagi tegi siis läheb ka kohe laadaks lahti,et mina ei teinud...J on ka väga äge poiss,kes koguaeg tuleb minujuurde kitule,et see lõi teda, või tõukas vms..aga tegelt koguaeg ise alustab. Rühmas on ka üks venelaps, kes tegelt venekeelt eriti ei mõista,aga vanemad on väga tublid,et on pannud ta eesti lasteaeda, kuna seal võtab keele kõige kiiremini omaks. Olen teinud juba üle 55 tunni täis ja nädal nüüd pausi ja siis lähen tagasi. Pikendan seda aega,et lasteaias olla, kuna olen juba kindel,et seal hakkan ka vabatahtlikult käima, kuna nad on lihtsalt nii ägedad. Isegi mu juhendaja tuli küsima,et kas 11h liiga palju pole ja hoopis vastupidi, kuna tõsiselt seal aega lendab ja ei saa arugi,kui rühmas ongi viimane laps ja tuleb koju minna.
Üks mis kindel on see,et mina õpin õiget eriala. See kool ja sealsed inimesed ja kõik see praktiline tegevus on lihtsalt niii äge...See aasta on tõsiselt kiiresti möödunud ja ausaltöeldes lausa kahju,et niii kiiresti.
