Me kukume selleks, et õpiksime püsti tõusma

pisikepisike Luksemburg

Äitäh,et te alla ei kukkunud

Algas see kõik Talvel, kui Aire tegi mulle ettepaneku,et näe sa ei taha minna välismaale vahetusõpilaseks.Kergelt öeldes ma saatsin ta kuupeale, kuna minu inglis keel oli -5 ja vestluse teatud osa tuli läbida inglis keeles. Hiljem iseendale tõestamiseks täitsingi ankeedi ja enne kui aru sain öeldi,et sa võid sõita. Ma algul arvasin,et see on mingi nali. Isale ei tahtnudki öelda, kuna teadsin, mis reaktsioon sealt tuleb, aga kuidagi nii läks, et peale jaani pakkisin enda kohvrid ja 1juuli olin Tallinna lennujaamas ihuüksi. Olin küll väiksena Tšehhis Riina,Anniga ja teistega käinud, aga seal oli ikka teatud valvajad meil, aga nüüd olin üksi reisimas. Nutsin, süda oli paha, kuna kartsin. Lennujaamas alles taipasin, et lähen kaheks kuuks ära, et mis mul arus on ja ees oli ainult teadmatus. Lendasin kohe ihuüksi ja hopsti Euroopa ühte suurimasse lennujaama. Ma eksisin lennujaamaga, et Luxi saada pidin sõitma bussiga teise lennujaama ja sealt võtma bussi edasi. Lennujaamas pidin võtma enda kohvrid, aga millegipärast polnud ühtegi töötajat seal kohas ja kohti oli 7 kuhu kohvrid tulid. Ma lihtsalt läksin ühe juurde ja jäin õnnele lootma, et äkki mul veab ja vedaski ning minu kohver tuli esimesena, siis oli kivi langenud, et olen õiges kohas. Edasi tuli välja minna ja leida buss teise terminali. Rahvast oli nagu muda ja kuidagi leidsin bussi teise terminali ja sinna jõudes avastasin,et edasi läheb buss 1h45min pärast.Ootamine võis alata. Suur-suur kummardus Steni perele ja Reedale, kes tegid ikka väga põhjaliku abistavatöö mulle,et ma teadsin bussi graafikuid ja kuskohast väljuvad nii,et ühes terminali teise jõudmiseks läks mul kõigest kuskil 15min, mis on väga hea tulemus, arvestades seda, et pidin ka vahepeal enda pagasit ootama ja tuleks vist mainita, et öö oli. Teise lennujaama jõudes mõtlesin,et kuradikurat, et oleks piletid õigesti broneerinud oleks ikka saanud tikutopsis rännata, kuna see lennujaam oli väiksem, kui Tallinna lennujaam. Bussiga saabudes nägin, kuidas minu Luxi buss just välja keeras...jooksin mis ma jooksin,aga maha jäin ikka. Pidin ootama 30-45 min ja sain enda bussi peale. ( siinkohal tuleks mainida,et teadsin aind ligikaudu bussi välimust, milline mu kohale peaks viima) Oli öö..mul polnud õrna aimugi,kas olen ikka õige sihtkohaga bussis, kuni mingi bussijuht karjus: Out..out..out..tuli vahetada bussi.Ma ei näinud, kas minu kohvrid tõsteti üle või mitte,kuna teised reisijad tassisid ise teise bussi, aga mina olin totaalne vasikas aia vahel ja tuimalt sammusin teise bussi lootes, et küll bussijuht tõstis. Uni võttis minust võimust, üritasin, mis ma üritasin, aga silmad unne mul vajusid ja panin endale äratuse ligikaudse ajaga, aga millegipärast tegin silmad lahti..Vaade, mis avanes oli vaimustav...mägedel tuledes lossid...sillad üle linna...tulede mäng..kuni bussijuht ütles,et see minu peatus.Mul polnud õrna aimugi, kas ka tegelt oli. Teadsin,et rongijaamas pean ootama ja minule tundus see tegelikult kirik olevat, mis hiljem välja tuli oli ikka rongijaam ja ohhh üllatusülllatus mu kordinaarot jäi hiljaks üle 30min.Arvake nüüd, kas ma suutsin närvi minna? Kas tekkis hirm,et olen vales kohas ? Õnneks tuli naine ja küsis, kas olen Eesti IFYE ja korjas mu peale. Autos olin pool üleval-pool magav. Jõudsin enda ,,koju,, ja minu lennujaama seiklus oli läbi ja uus seiklus võis alata. Muideks...bussijuht küsis minult kõrgemat hinda :D Kohe esimeselpäeval sain petta, aga sellest sain alles hiljem aru, kui tagasisõidu raha kõrvale panin, kui siin juba bussidest juttu tuli, siis bussiliiklus on seal riigis väga väike. Maakohtadest läheb hommikul ja õhtul buss umbes ainult ja mõnes piirkonnas puudus selline asi ja igakord kui linnas bussiga ringi ekslesin siis näitasin kaardi ja küsisin, kas see buss ikka läheb sinna ja vastus oli alati üks..: One euro fifty...One euro fifty Come in Come in...ja alati lootsin,et po**ui kui valesse kohta sõidan,et sõidan sama numbriga tagasi, aga seda sain alles lõpus teada, et tegelikult sama nr ei sõida samasse kohta tagasi. Ühekorra reisi ajal sattusin valesse kohta -SURNUAEDA...kõige õudsam elamus, mis olla saab, kuna seal olid surmakummardajad..satanistid vms mis nende nn usu nimi on..neil oli käes kolp ja rist ja nad istusid aial ja kummardusid...siis oli küll ainult mõttes, et oihh kiirelt minekut, aga ma elan siiani ja tegelikult oli neil ju minust ülisuva, aga lihtsalt kohe oli mõte, et raudselt tahavad midagi...Algus on tehtud ning loodan,et leian üles enda nn. päeviku ja saan natuke meenutada ja kindlasti ka kirjutan siia.